Põltsamaa valla võimuliidu otsus kaotada täiskasvanute huviringide osalustasu ei ole sisuliselt küsimus 10 euro üle kuus. Küsimus on selles, mille ja kelle arvelt see otsus tehakse.
Plaan on, et alates 2026. aasta sügisest ei pea täiskasvanud enam huviringide eest tasu maksma. Seni kehtinud sümboolne 10-eurone kuutasu tõi valla eelarvesse ligikaudu 13 000 eurot aastas ning kattis osa juhendajate töötasudest ja ruumikuludest. Selle tasu kaotamisega ei muutu huviring tasuta võimaluseks – kulu jääb alles, kuid maksja vahetub.
See tähendab, et puudu jääv raha tuleb katta mõne muu teenuse arvelt. Paratamatult tekib küsimus: milline tegevus, sündmus või teenus jääb nüüd tegemata, lükatakse edasi või tõmmatakse kokku? Kas vähem raha jõuab laste ja noorte tegevustesse, kultuuri- ja spordiüritustesse või huvikoolide eelarvetesse?
Tasuta täiskasvanule – tasuline lapsele
Eriti küsitavaks muudab otsuse asjaolu, et samal ajal jääb laste ja noorte huviharidus valdavalt tasuliseks. Spordi-, muusika- ja kunstikoolide ning huviringide kuutasud ulatuvad kümnetest eurodest sadadeni. Kolmelapselise pere puhul võivad huvihariduse kulud küündida ligi 370 euroni kuus, millele lisanduvad võistluste, esinemiste ja varustuse kulud.
Olukorda süvendab veelgi otsus siduda alates 2027. aastast lasteaia kohatasu miinimumpalgaga, mis toob kaasa automaatse hinnatõusu. Selle otsuse poolt hääletas ka koalitsiooni kuuluv Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, hoolimata valimislubadusest lasteaia kohatasu vähendada.
Mis on otsuse tegelik põhjendus?
Elukestev õpe ja aktiivne eluviis on kahtlemata väärtused, mida tasub toetada. Kuid on küsitav, kas täiskasvanute huvitegevuse tasuta pakkumine on selleks õige ja õiglane viis. Enamik täiskasvanuid, kes tegelevad oma hobidega – olgu selleks jõusaal, rühmatrenn, rahvakultuur või mõni muu vaba aja tegevus, on harjunud ja valmis selle eest maksma. Enamjaolt on kulu ühe korra kohta 5-10 eurot, valla huvitegevusel 10 eurot kuus, mis on nö turuhindadest mitu korda soodsam.
Just seetõttu oli seni kehtinud sümboolne tasu mõistlik kompromiss: see ei olnud kellelegi takistuseks, kuid andis selge sõnumi, et teenus ei ole „tasuta lõuna“ ning et ka täiskasvanud panustavad solidaarselt tegeliku kulu katmisesse.
Iga „tasuta“ otsus on poliitiline valik
Tasuta teenuseid ei saa ükski omavalitsus lõputult pakkuda. Iga „tasuta“ otsus tähendab kas teiste teenuste kärpimist, kulude edasilükkamist või suuremat koormust tulevikus – ja keegi maksab selle alati kinni.
Kui nappide ressursside tingimustes otsustatakse muuta täiskasvanute huvitegevus tasuta teenuseks, samal ajal kui laste ja perede kulud kasvavad, siis ei ole see kõikide osapooltega arvestav ega väärtuspõhine otsus. See on selge prioriteetide valik – ja paraku laste ning perede arvelt.
Tasuta huviring täiskasvanule on poliitiline kingitus.
Tasuline haridus lapsele on poliitiline otsus.
